Wednesday, October 30, 2013

Ma karjun appi

Oeh. Jah, ma alustan oma esimest postitust üle aasta ohkega. Ma olen viimastel päevadel omadega nii ära olnud ja tahaks karjuda, majadel aknad sisse visata, puu otsa ronida ja ära kaduda. Leidsin, et ehk kirjutamine aitab mul ennast välja elada.

Kasutan ehk mõnda robustset väljendit, lihtsalt sellise tujus on parim end nii välja elada.

Ma ei teagi, kust nüüd alustada. Eelmise postituse ajal olin ma Nõo Reaalgümnaasiumi õpilaste nimekirjas. Tänaseks päevaks enam aga mitte. Eelmine aasta juhtus nii mõndagi, mis on mind mõjutanud nii positiivsel kui ka negatiivsel moel. Sain oma valusad õppetunnid ja loodetavasti ka õppisin neist. Miks ma enam NRG-s pole? Pikk jutt, lühidalt kokku võttes võib öelda, et lasin inimestel, oma probleemidel ennast liiga palju mõjutada, olin täielik m*nn(vabandust, ma lihtsalt ei leia paremat sõna siia), puudusin palju, tekkisid puudujäägid, tekkis rutiin puududa ja kõik kasvas kui lumepall. Ja nii ta läks. Järele mõeldes olin ma vahepeal väga õudne inimene. Ja tahaks tänada ühte inimest(see inimene saab ise aru, kes ta on), tänu kellele ma üldse veel elus olen; kes kannatas ära mu halvima käitumise ja seejuures ikka tõmbas mind igasugu p*sast välja ja hoolis lõpuni välja. Selliseid inimesi peaks rohkem olema.

Anyways, siis tuli suvi. Mul polnud õrna aimugi, mis ma oma eluga edasi peale hakkan. Mõtlesin kutsekoolist, Otepää gümnaasiumist, Lähte gümnaasiumist ja veel mõnest koolist. Augustikuu keskel läks asi juba pakiliseks ja otsustasin Otepää gümnaasiumi kasuks. Pidin minema 11. klassi, AGA tekkisid komplikatsioonid ja ma ei saanud sinna. Ma olin nõutu. Ja siis nagu välk selgelt taevast kärgatas pähe mulle kool nimega Noarootsi gümnaasium, kuhu ma tahtsin juba algusest peale minna, kuid meeletu vahemaa tõttu jäi ära. Nii ma siis kirjutasin koolile, lendasin platsi, tegin katsed ja BÄM, olin sees. Aga mitte 11ndas, vaid 10ndas klassis. Mind häiris alguses see mõte  väga, aga olen aru saanud, et see on isegi parem variant minu enda huvides. Olen kuulnud palju kommentaare selle kohta, et mina kui endine viieline ja klassi liider ning keegi kes tegi kõike on uuesti 10ndas -hahahahahah, lol, get a life jne. Noh jah. Ma tõesti arvan, et ma ei oleks pidanud kodus pehmele sohvale lösutama ja imet ootama jääma. Vot nii.

Ma olen Noarootsi gümnaasiumiga ääretult rahul. Õpetajad on viimase peal lahedad ja head ja inimesed on armsad. Mul on nii palju motivatsiooni õppida ja teha asju ja ma tunnen, et see mott ei kao veel kuhugile. Küll mulle aga tundub, et ma ei suuda inimestega sulanduda. Mul ei ole nagu kellegagi millestki rääkida, mis on veider arvestades seda, et ma olen ikka päris jutukas inimene. Võib-olla ma ei ole leidnud veel kedagi või ma ei tea. hfaOHEIHASFS. See ongi üks asi, mis mind ajab endast välja. Mul on sõbrannad, kellega ma fb-s tšätin jne, aga mul on vaja füüsilist inimest, kellega rääkida, kellele oma emotsioone tundeid väljendada, kelle peale karjuda, keda kallistada.

On küll valus eelmise aasta peale tagasi vaadata, aga ma igatsen NRG inimesi natukene.. või palju. Ma ei tea. Ja mingi ängistus on hinges, miski asi kisub mind ja tõmbab mult naeratuse näolt. Miski, mis ei ole ülevalpool kirjeldatud. Ja see on fucking annoying.

Köha on ka annoying.

Aitäh lugemast, kallidpaid!


Ikka alati teie naeratav Merka või siis pimeduse rüütlist vene maffiooso!


No comments:

Post a Comment

Followers