Sunday, April 6, 2014

YOU DON'T HAVE TO BE GREAT TO START BUT YOU HAVE TO START TO BE GREAT

Kirjutasin siis ühe kihutuskõne eesti keele tunni jaoks ja mõtlesin seda teiega jagada :)

Hei! Ah et su elu on halb? Sul on raske? Ma tean, et sa võib-olla tunned, et elu ei lähe nii nagu sa seda tahaksid ja kogu maailma mured on sinu kaelas. Kõik inimesed peale sinu on nii kuradima õnnelikud (tegelikult ei ole, mõni inimene oskab lihtsalt paremini näidelda)? Sa peaksid hakkama asju teise nurga alt vaatama. Kõik me heitleme eluga ja oleme omadega mingil ajahetkel plindris olnud. AGA FAKT, et sa oled hetkel siin on ju midagi mille peale naeratada. On mul õigus? Kas sa tead, kui palju on inimesi, kellel ei ole nii palju vedanud? Sinu süda lööb ja seni kuni ta nii on, saad sa ärgata igal hommikul ning pürgida selle inimese poole, kes sa olla tahad. Võti selleks on POSITIIVNE MÕTLEMINE. Mida positiivsemalt sa mõtled, seda positiivsemalt sa tegutsed! Ja nii lihtne see ongi! Võib-olla sõltud sa füüsiliselt või vaimselt kellestki või millestki, aga kuula hoolikalt kui ma ütlen, et õnn ei ole probleemide puudumine, vaid oskus nendega tegelda. Sa oled suurepärane ja saad iga päevaga suurepärasemaks kui sa vaid tahad. Iga asi, mis sind alla veab, teeb sind tegelikult suuremaks, sest sa oled palju tugevam kui sa arvad! Sa võid tuua endale tuhandeid põhjuseid, miks sa ei saa ühe või teise asjaga hakkama või miks sa ei saa eluga edasi minna, aga just edasiliikumine ongi see, mida sa pead tegema! Elu ei ole see, mis sind põhja viib, see oled sina ise. See oled sina, kes ütleb et ma ei taha. Salvesta endale pähe idee, et sa suudad midagi ära teha, et sa võid hiilata, ja seda just selletõttu et sa SAADKI! Kõik oleneb sinust endast ja ma tean, et sul on jõudu! Mida külvad, seda lõikad – on ju nii? Sa tead, kes oli Winston Churchill ja sa tead et ta oli tark ja edukas mees. Kas ta saavutas oma elu öeldes, et ma ei saa hakkama? EI! Tema oli see mees, kes ütles “Never, never, never give up”.  Elu on raamat, mida sa ise kirjutad ja miks mitte kirjutada selline raamat, mis kuulub MUST-READ raamatute hulka. Kas sa nüüd usud, et sa saad sellega hakkama? Hästi, mine nüüd ja ela oma elu imeliselt.


Kallid teile!

Wednesday, October 30, 2013

Ma karjun appi

Oeh. Jah, ma alustan oma esimest postitust üle aasta ohkega. Ma olen viimastel päevadel omadega nii ära olnud ja tahaks karjuda, majadel aknad sisse visata, puu otsa ronida ja ära kaduda. Leidsin, et ehk kirjutamine aitab mul ennast välja elada.

Kasutan ehk mõnda robustset väljendit, lihtsalt sellise tujus on parim end nii välja elada.

Ma ei teagi, kust nüüd alustada. Eelmise postituse ajal olin ma Nõo Reaalgümnaasiumi õpilaste nimekirjas. Tänaseks päevaks enam aga mitte. Eelmine aasta juhtus nii mõndagi, mis on mind mõjutanud nii positiivsel kui ka negatiivsel moel. Sain oma valusad õppetunnid ja loodetavasti ka õppisin neist. Miks ma enam NRG-s pole? Pikk jutt, lühidalt kokku võttes võib öelda, et lasin inimestel, oma probleemidel ennast liiga palju mõjutada, olin täielik m*nn(vabandust, ma lihtsalt ei leia paremat sõna siia), puudusin palju, tekkisid puudujäägid, tekkis rutiin puududa ja kõik kasvas kui lumepall. Ja nii ta läks. Järele mõeldes olin ma vahepeal väga õudne inimene. Ja tahaks tänada ühte inimest(see inimene saab ise aru, kes ta on), tänu kellele ma üldse veel elus olen; kes kannatas ära mu halvima käitumise ja seejuures ikka tõmbas mind igasugu p*sast välja ja hoolis lõpuni välja. Selliseid inimesi peaks rohkem olema.

Anyways, siis tuli suvi. Mul polnud õrna aimugi, mis ma oma eluga edasi peale hakkan. Mõtlesin kutsekoolist, Otepää gümnaasiumist, Lähte gümnaasiumist ja veel mõnest koolist. Augustikuu keskel läks asi juba pakiliseks ja otsustasin Otepää gümnaasiumi kasuks. Pidin minema 11. klassi, AGA tekkisid komplikatsioonid ja ma ei saanud sinna. Ma olin nõutu. Ja siis nagu välk selgelt taevast kärgatas pähe mulle kool nimega Noarootsi gümnaasium, kuhu ma tahtsin juba algusest peale minna, kuid meeletu vahemaa tõttu jäi ära. Nii ma siis kirjutasin koolile, lendasin platsi, tegin katsed ja BÄM, olin sees. Aga mitte 11ndas, vaid 10ndas klassis. Mind häiris alguses see mõte  väga, aga olen aru saanud, et see on isegi parem variant minu enda huvides. Olen kuulnud palju kommentaare selle kohta, et mina kui endine viieline ja klassi liider ning keegi kes tegi kõike on uuesti 10ndas -hahahahahah, lol, get a life jne. Noh jah. Ma tõesti arvan, et ma ei oleks pidanud kodus pehmele sohvale lösutama ja imet ootama jääma. Vot nii.

Ma olen Noarootsi gümnaasiumiga ääretult rahul. Õpetajad on viimase peal lahedad ja head ja inimesed on armsad. Mul on nii palju motivatsiooni õppida ja teha asju ja ma tunnen, et see mott ei kao veel kuhugile. Küll mulle aga tundub, et ma ei suuda inimestega sulanduda. Mul ei ole nagu kellegagi millestki rääkida, mis on veider arvestades seda, et ma olen ikka päris jutukas inimene. Võib-olla ma ei ole leidnud veel kedagi või ma ei tea. hfaOHEIHASFS. See ongi üks asi, mis mind ajab endast välja. Mul on sõbrannad, kellega ma fb-s tšätin jne, aga mul on vaja füüsilist inimest, kellega rääkida, kellele oma emotsioone tundeid väljendada, kelle peale karjuda, keda kallistada.

On küll valus eelmise aasta peale tagasi vaadata, aga ma igatsen NRG inimesi natukene.. või palju. Ma ei tea. Ja mingi ängistus on hinges, miski asi kisub mind ja tõmbab mult naeratuse näolt. Miski, mis ei ole ülevalpool kirjeldatud. Ja see on fucking annoying.

Köha on ka annoying.

Aitäh lugemast, kallidpaid!


Ikka alati teie naeratav Merka või siis pimeduse rüütlist vene maffiooso!


Wednesday, November 14, 2012

Olla või mitte olla?


Olla või mitte olla?- See on küsimus!
Mis oleks üllam: Vaimus taluda kõik nooled,
mida vali saatus paiskab... või tõstes relvad
hädamere vastu vaev lõpetada? Surra, magada.
Muud midagi! Sest nõnda uinudes kaoks hingepiin
ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib
looduselt. See oleks lõpetus, mis nii hardasti on
ihaldatav. Surra, magada? -Jah magada! Võib olla
undki näha. Siin ongi konks! Sest see, mis unenäod
meil võivad tulla selles surmaunes kui maise möllu
puntrast pääseme, see paneb kõhklema. Siin peitub
põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk. Kes taluks aja
piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi,
põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust
ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt
kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga?!
Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus,
kui kartus millegi ees pärast surma - sel uurimata maal,
kust ükski rändur ei tule tagasi - ei rabaks tahet, mis
pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste, tundmatute 
juurde? Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki ja 
südiduse loomulikust jumest saab nukra mõtte põdur 
kahvatus ning lennukad ja tähtsad ettevõtted teelt targutuste tõttu kalduvad ja 
kaotavad teo nime... Aga tasa!


Japjap. Koolis on Hamlet kohustuslikus kirjanduses. Üsna keeruline raamat on tegelikult, aga see monoloog on hea, väga hea! Esimesed korrad ma ei mõistnud mitte midagi, mis ma läbi olin lugenud, kuid uuesti ja uuesti läbi lugedes, olen seda pointi mõistma hakanud ja see on super!

Lisasin küsimuse ka vasakule kõrvale.. niiet ootan tagasisidet :)

Homme, neljapäeval lähen juba Tallinnasse. Ilmselt siis homme Gerle ja Allaniga. Reedel on aga kauaoodatud 101 last Toompeale lõppfoorum. Pärast seda saavad kõik meie osalejad tasuta kinno ja õhtul plaanitakse midagi koos teha. Ma ei jõua ära oodata!!! :) Laupäeval olen ilmselt Tartus Rahvusvahelise õppurite päeva raames EÕEL-i infoletis koos Martiniga. Ja õhtuseid plaane polegi. Igaljuhul tõotab tulla väga vahva nädalavahetus.
Eile oli meeleolukas päev. Kuna enamus kümnendike olid Tallinnas klassireisil, siis tunnid toimusid B-katega koos ja kokku oli meid 11. Koolipäev ka juba läbi enne ühte. Ma ei tea miks, aga terve päev oli nii hea tunne ja märkasin meeletult palju positiivseid asju enda ümber ja see tegigi vist päeva nii ilusaks.
Ahjaa, õhtul rääkisin Andresega igasgustes maailma probleemidest ja poliitikast. Mõnus oli kellegagi üle pika aja natukene mõistlikku juttu ka ajada ja oma seisukohti jagada. 

Arvuti mängib igasuguseid vigureid koguaeg, ilmselt on viirus sees. Keegi võiks mu windowsi üle kirjutada :))

Aga mis seal ikka siis. Kirjutasingi, sest tahtsin teiega seda Hamleti monoloogi jagada, pani mõtlema.


šokolaad on hea

Hoidkem ikka pea püsti :)!




Tuesday, November 13, 2012

Nõnda oli see vanasti ja nõnda on see praegu: laidetakse vaikselt istujat, laidetakse valjuhäälelist ja laidetakse mõõdukalt rääkijat. Maailmas pole midagi, mida ei saaks laita.

höhö, mul Twitteris juba 99 followeri :D

aga


Edu mõistmisel! ;)


Ja ÜK-st ka uus video valminud meie super Maidu poolt:


Armastan teid kõiki!!!


Midagi minust ka..

*Ma kardan meeletult teravaid asju nagu noad, kanüülid, nõelad.
*Mesikäpa küpsised on üüüberhead! (okei see vist kõigi arvates nii)
*Mu lemmikraamat hetkel on "Mees, kes teadis ussisõnu"
*Ma lõikasin kunagi oma tukka sik-sak kääridega ja sain juuksurilt sõimata.
*Kõik loomad on ilusad, nunnud ja head ja keegi neist ei vääri halba kohtlemist. Isegi kui nad su vaiba täis lasevad, ei tasu looma oimetuks peksta. See on ju nende loomuses. Lihtsalt suur loomaarmastaja olen :)
*Minu arust on Eesti(ja ka Norra, Rootsi, Soome, heaolumaade) kohtusüsteem suht pekkis. Mitte, et ma nüüd meeletult palju teaksin selle kohta. Aga... minu jaoks tundub niiiiiiivõrd ebaõiglane see, et meie vangid elavad paremat elu kui näiteks pooled Eesti inimesed - saavad 3 korda päevas süüa, jõusaalis käia, teha käsitööd, telekat vaadata mõnel pool (Breivik vist) jne. Ja seda kõike MEIE raha eest. Meie, kes me elame halvemini kui nemad. Neid peaks keti otsas hoidma ja kord päevas viilu leiba viskama. (okei võib-olla läheb liiga karmis). aga eii.. inimõigused. Fuck off oma inimõigustega. Mis õigusega võetakse kelleltki elu??? Mis kuradi õigusega tehakse aus inimene paljaks ja siis veel elatakse tema kulul? Või siis see teine variant, et inimese tapmise eest või siiis vägistamise või muu jubedusega saadakse tingimisi ja mingi faking netipiraatluse eest eluaegne? Kus on siin õiglus? Saan aru, et paljud tõesti kahetsevad kõike, mis tehtud, aga seda tagasi ei saa võtta. You stilll pulled a trigger. Ja nagu mu sõbranna ema ütles: "Ära kunagi tunne vangile kaasa".
Okei. Ilmselgelt ma liialdasin päris palju, võib-olla ka mitte, kuid point jääb ikka ju samaks...
Uhh.. sain nüüd ennast natuke välja elada :))
* Ma käisin kunagi mõned kuud karate trennis.
*Tantsimine on laheeeee!
*Ma ei oska laulda ja ma ei pea viisi, aga mulle meeldib nii väga laulda. Kadrian ja Birgith käsivad mul koguaeg vait jääda, kui ma lõõritan :(
*Ma olen täna liiga palju kofeiinitablette söönud.
*Mu ema on kõige lahedam!
*Ma ei kannata näppude, kaela ja kõige muu kraksutamist.
*Veevalaja olen ja ma nutan tihti.
*Pildistada meeldib mulle ka.
*Lasteaias olin ma kindel, et minust saab printsess ja, et mu lasteaiakaaslane ehitab mulle lossi ja saab minu printsiks.
*Mu enesehinnang ei ole just kõige kõrgem.
*Ma ei solvu peaaegu kunagi, aga kui solvun, siis ikka põhjusega.
*Ma olen üsna kergeusklik ja naiivne.
*Ma ei oska oma raha hoida.
*Ahjaa, pärast printsessi unistuse purunemist olin kindel, et minust saab laulja.
*Mul olid kunagi hästi pikad, ilusad ja SIRGED juuksed.. ooh I miss those days.
*Mundris mehed on hotid!
*Tomatimahl on eluhää.
*Ma olen ise luuletusi kirjutanud :3
*Minus on venelase verd. Mu emapoolsed vanavanemad olid mõlemad venelased.. Külge küll midagi pole jäänud :D võib-olla natukene..
*Kui ma kokkan, siis ma tavaliselt improviseerin... Alati see hästi ei lõppe.
*Mulle ei meeldi ühikas elada... Ma ei suuda taluda seda, et kui pärast kümmet kuskil vales kohas viibin, siis kohe saab õiendada ja vahest ka märkuse ja kõik jutud. Pluss toa jagamine... Mitte, et mu toakaaslastel midagi viga oleks, aga lihtsalt ei istu mulle see süsteem.
*Ma olen tegelikult päris palju elu näinud... vähemalt ma arvan nii :D
*Ma hääletan päris tihti. Hääletajakarjäär sai alguse, kui Kadriga kunagi otsustasime Võrru ratastega sõita ja poole tee peal sai viitsimus otsa, kuid Võrru oli siiski vaja minna. Seega viskasime rattad võssa ja läksime häälega edasi. Tagasi tulime häälega sinnamaani, kus meie rattad olid ja väntasime siis ilusti koju. Sealt tripist on meeles üks tsitaat: "Ooh, Võhandu jõgi... Eesti pikim jõgi." Kadri vist ainult mõistab seda :D
*Ma unistan ropult palju.. liiga palju vist isegi.
*Ropendan ka neiu kohta vahepeal tsut tsut too much.


Aaahh. Aitab kahh !




Ma lihtsalt pidin...



So, so what,
I'm still a rockstar.
I got my rock moves
and I don't need you tonight!



Uuh, jep those hair.




Tegelikult olen edev kaa.


Stay tuned!




Monday, November 12, 2012

"Kes Türgis pole käinud, see elu pole näinud."

hey fellas!

   Leidsin jälle tahtmise kirjutada. Taaskord ei teagi nüüd kust alustada, aga alustame siis algusest. 
Paiknen ma siiani Nooruse ühikas ja kooliks siiani veel Nõo Reaalgümnaasium. Nagu ühiselamutes ikka, siis on ka siin olnud omajagu draamat. Enamasti NRG paari abituriendi poolt välja antud gossiplehe tõttu, milles oli ka minust esilehel päris korralik 'artikkel'(kui seda saab nii nimetada). Mina suhtusin asja rahulikult ega läinud ähmi täis, kuid see teema aeti niivõrd suureks, et rebaste tutvumisõhtul pidin väitlema ühe lehe kirjutajaga teemal "Kollane ajakirjandus - kas inimeste eraellu sekkumine või sõnavabadus?". Ma ei tea, kas see kõik seda väärt oli, aga loodan siiralt, et lehe väljaandjad võtavad natukene tagasi ja mõistavad, et selline asi on nõme ja riivab paljude tundeid. Rohkem ma avalikult seda teemat lahkama ei hakka.










 Aa, ns lambipilt











toakaaslasega

   Eelnevast jutust käis läbi ka Rebaste tutvumisõhtu - see on NRG-s traditsiooniline üritus, mida abituriendid kümnendikele korraldavad. Tavaliselt valmistatakse selleks ette ka mingi video kooli uustulnukatest ja olemas see ka oli. Iga klass pidi ürituseks ette valmistama klassi tutvustuse. Kui B ja C klass mõtlesid lausa oma klassi kohta laulud, siis meie, A-kad, olime laisad ja tegime lühikese laulupopurii ja põhimõtteliselt mängisime lolle. Tutvumisõhtul lastakse rebastel enamasti oma isikuomaduste või oskuste vms põhjal midagi teha, nt: Ants, kes on päris lühikene, pidi kirjutama kõne teemal "Kas pikkus loeb?" ja paralleelikas, kel perekonnanimeks Laar pidi kirjutama kõne teemal "Kui oleksin päevaks Laar" (vms, võin eksida sellega). Klassivend, kellele lapsed ei meeldi sai õhtuks ühe lapse (nuku) eest hoolt kanda ja pidi ka lõpuks kirjutama kõne teemal "Kui mu laps oleks gei". Üks klassivend, kel perekonnanimeks Lilla, kutsuti ette laulu "Miski on lilla" saatel. Musikaalsed inimesed (lauljad, pillimehed) saadeti ühes tantsutüdrukutega (mina ja Claudia) ette valmistama vabalt valitud muusikalist etteastet.  Kogu ürituse vältel said pisteliselt kõned ette loetud ja laulud lauldud. Mõistsin, et mul ikka andekad ja loovad klassivennad-õed, paralleelikad. Toimus veel palju asju, aga ma ka ei mäleta :) Seda ma tean, et õhtu oli väga meeleolukas ja naerda sain mina ikka korralikult.




   Päris palju asju on tegelikult südame peal. Tahaks nii rääkida ja usaldada, aga kardankardan nii vöga. A ma olin kõrges palavikus tükk aega, arst arvas, et stressist ja läbi käis ka sõna "psüühikahäired". Pretty scary, huh?

  Aga 2.-5. november toimus EÕELi Üldkoosolek, kus mina osalesin seekord fotograafina. Kohale läksin juba 1. novembril korraldusmeeskonna ja meediatiimiga. Õhtu oli lõbus ja meediatiimile räägiti, mida meilt oodatakse. Ööbisime me Paide noortekeskuses. Hoone oli üsna suur ja väga ilus. Sain üle pika aja piljardit ka mängida, polnudki nii kehv, kui arvasin. :D Aga Maiduga naersime tükk aega seda, kui kõva kolinat kogu see süsteem seal tegi. Et kellelgi madratsipumpa ei olnud, pidin magama külmal põrandal. Panin küll endale pusad ja püksid alla, aga ega neist väga kasu olnud. Kui aeg magama oli minna, siis muidugi seda und ei olnud ja sai veel tükk aega räägitud ja itsitatud.  Õhtust ka paar head tsitaati: "See rätik on veel tugevalt niiske!", "Ma ei ole ju loll, aga midagi liigub seal!" (puu vari).
   Järgmise päeva hommikul kolisime kogu oma tavaariga Paide gümnaasiumisse. Aega oli meil palju, seega saime koolimajaga lähemalt tutvuda. Umbes 2-3 ajal saabusid esimesed delegaadid ja paparatso töö võis alata. See inimeste saabumine on alati üks meeletult tore asi... kõigi tuttavate nägude taasnägemisrõõm on nii suur ja hea tunne tekib ju oma inimeste keskel olles. Ma pikalt ei viitsi kirjutada, mis seal juhtus. Sellest saate lugeda siit : http://xxviiyk.wordpress.com/ . Aga no nalja sai ka ikka omajagu. Pikk varahommikune vestlus saarlase(saarlastega) osutus väga huvitavaks. Kurjaks said nad aga selle peale, kui rääkisin, et ma kõikjal mujal olen käinud, aga Saaremaale pole veel oma jalga tõstnud. Peale selle sai magamatusest veel igasugust kelbast aetud. Ja ikkagi... Kes Türgis pole käinud, see elu pole näinud. Pigem siis vist ikka Saaremaal.

Aga rõõm on kuulda, et öeldakse, et meediatiim tegi head tööd :)




   Mis veel huvitavat... a nädalavahetusel tuli mul filmihullus peale. Laadisin alla terve portsjoni väärt filme nagu nt: "Shawshank Redemtion", "Godfather 1,2,3", "City of God", "Inception", "Scent of a woman", "Forrest gump" jne. Alustasin reede õhtul ja siiamaani vaatan. Pühapäeval käisin Rasmusega kinos "007 Skyfalli" vaatamas. Täiega vinge oli. Eriline actionfilmide fänn ma ei ole, aga see oli küll selline täpselt paras. Plaanin nüüd veel neid Eesti filme ka vaatama minna... need "Seenelkäik" ja "Deemonid", mis väidetavalt pidid ka olema Eesti ühtedest viimase aja parimatest filmidest nagu ka "Puhastus".


  Aga jutt venib maru pikale vist juba. Varsti kirjutan jälle. Olge mõnusad :)!

'





 Don’t ever wrestle with a pig. You’ll both get dirty, but the pig will enjoy it.—Cale Yarborough






Saturday, September 29, 2012

Kuidas hästi läheb siis ka?

Lugedes täna oma armaste sõprade blogisid, meenus mulle oma blogi, mille täiesti unarusse olen jätnud. Veetsin taaskord päris pika aja kõiki vanu postitusi uurides. Et ma olen üksi kodus praegu ja midagi tarka teha ka ei ole, otsustasin et võiks siia midagi kirjutada.

Kodus on hea olla. Kui muidu magan nädala sees reformvoodis ja jagan veel 2 neiuga tuba (mis on täiesti alla arvestuse), siis kodus saan laiutada kõigeparemas omavoodis ja teha, mida tahan. Köök on ka norm ühikas, mingi kivid ja ehitusjäätmed laiali ja keset kogu seda sodi on pliit. Mingi kraanikauss ka, mis roostetab varsti seina küljest ära. Jepjep, elan Nooruse ühikas, also known as "tuhande v*tu villa".

Kooliaasta Nõo Reaalgümnaasiumis on minu jaoks alanud väga positiivselt. Algul ehmatasin ära, et kõik õpetajad on nii vanad, kuid ontheotherhand, siis ongi parem - on elutargad ja kogenud. Aga muidu pole häda midagi, ühegi õpetaja vastu midagi hullult küll ei ole. Hindeid olen ka juba päris palju saanud, peamiselt viisi :)
Klass on mul väga vinge, igasuguseid karvaseid ja sulelisi leidub. Enamik teisi NRG õpilasi ja ühikarahvast on  ikka sõbralikud, mõistlikud ja vastutulelikud, kuid on ka erandeid.
Kurb on see, et vähese ajaga jõudsin juba mõnes inimeses valusalt pettuda.
Aga see selleks.

Meil olid retsid ka ju. Esimene toimub 4. septembril pärast aktust. Nagu ikka soditi meil näod täis. Igast tantsu ja tralli tehti meile. Teibiti üksteise külge kinni; pidime laulma, lolli mängima;päris tükk aega sai kükkiskõndi; Raekoja platsil Jenkat jpm. Huvitav oli, aga jalad olid päris pikalt veel valusad pärast seda.







Teine rets oli Rebaste Spordipäev, kus saime roomata, tantsita, jõudu proovida, pimesi jalgpalli libedal mängida, kala koos vahukoorega süüa jpm. Neil, kellel halvemini läks, said kalaga mängida, mingi kalasoolikanuudlirõvedusega kaela ja veel super meigi ka. Mina sain seda kõike. Neil, kellel veel halvemini läks, said liiva peal üksteist tirida ja käru mängida.



Rebin selle meigiga rämedalt mehi

Nalja sai igaljuhul. Ehk saab millalgi veel pilte.


Et mitte kõik ühe postitusega ära kirjutada, siis lõpetan praegu. Mitte, et ma luban nüüd tihti kirjutama hakata :D 
But, I'll try.



Nautige, inimesed!


Tuesday, April 17, 2012

Heihoo

Nonii.. pole üle aasta vist kirjutanud... oioi. Mõte kirjutada tuli lugedes oma päevikut, kuhu kirjutasin päris mitmeid aastaid tagasi. Päris päris naljakas oli ikka lugeda ja mõelda, et ma siis arvasin, mis tähendab valu ja hingepiin. Eks ma nüüd vast tean paremini..kõige selle viimase ajaga läbi elatuga, identiteedikriis (pubekas?) aga mis ma ikka kurdan. Elu on ilus ja aeg parandab kõik haavad(armid jäävad).
Aga muidu on ju hästi, kevad on tulemas ja olen põhikooli lõpetamas. Praegu on ränk nohu ja köha väike, aga pole vigaaaaa. Täna oli töövarjupäev. Käisin Valgas Siiri Põldsaart varjutamas. Päev algas põhimõtteliselt sissemagamisega.. Liisu oli minu pool öösel ja ilmselgelt olime me poole ööni üleval ja hommikul see äratuskell justkui ise lükkas end edasi ja lõpuks jooksin nagu segane ringi. Jõudsin ilusti siiski bussile, kus oli ka Signe, kes läks Valgamaalasesse töövarjupäevale. Igaljuhul, Siiri võttis mind väga sõbralikult vastu ja saime kohe heale jutule. Peagi oli tal kohtumine Siiri Liivaga, kuhu mina ka kaasa läksin. Väga huvitav oli neid kuulata ning sain ka ise rääkida. Hiljem sammusime tagasi Maavalitsusse Siiri kabinetti, kus vestlesime pikalt erinevatest asjadest. Samuti kohtusin ka Valgamaa terviseedendaja, kes on Pühajärve Põhikooli suur austaja, mida oli väga hea kuulda. Samuti andis ta mulle lükke, et tegeleksin meie kooli Tervist edendavate koolide hulka saamisega. And I will. Lõpuks oli kahju sealt lahkuda, sest oleksin hea meelega veel Siiriga vestelnud ning maad uurinud.

Mis veel? Vahepeal oleme lükanud käima ka Otepää Noortevolikogu, mille liige ma olen.
Jaajaa, ma töötan nüüd nädalavahetuseti Oti pubis ettekandjana, siiamaani on kõik olnud väga tore ja positiivne, loodetavasti ka edaspidi.

No tegelikult on ju nii palju juhtunud, et ma ei oskagi kuskilt alustada. Ma ei julge lubada, et ma lähiajal uuesti kirjutan, aga võiks ju, siis saab jooksvalt kirjutada kõigest.

Aaga sessuhtes, et olge mõnusad ja nautige kevadet(kui seda on :D)
Tsutsufrei beibiiid

Followers